We are friends!

Tere!


Olen teiega aus, ning räägin teile siinsest minu elust natuke lähemalt. Minu vahetusaasta on olnud väga ekstreemne, seiklusrohke, on olnud probleeme ning suuri muresid. Kui aus olla siis mõtlesin vahepeal, et annan alla ja tulen eestisse tagasi. Selle mõtte juures olin ma ainult viis sekundit. Pärast viite sekundit mõtlesin, et miks ma peaksin tagasi eesti tahtma? Elu juurde mida ma olen kogu oma terve elu elanud ja mul on olnud sama rutiin. Mulle on antud suurepärane võimalus elada aasta aega teises riigis, kultuuris ning kommetes. Õppida ja kogeda ning avastada end kui ka maailma. Vahetusaasta üks parimaid plusse on see, et sa kohtud väga palju erinevate inimestega üle maailma. Võid leida endale nii parima sõbra kui ka elu armastuse.

Räägin julgelt ning avatult, et minu esimesed kuud olid siin rasked, huvitavad ja naljakad. Raske keele pärast, kuna kui ma jõudsin, ei osanud ma rääkida ning ei saanud midagi aru. Huvitav sellepärast, et kõik oli täiesti uhiuus ning ma polnud veel arugi saanud, et olen nii kaugel oma kodust. Naljakaid olukordi oli vägagi palju, nii keele, stiili, inimeste ja nimedega. Nimed ei jäänud mul kohe üldse meelde, kuna nimed on siin kuidagi vägagi keerulised. Aga nüüdseks olen juba täiesti harjunud.

Minu järgmised kuud olid juba kergemad. Keelest sain üsna palju aru ning räägitud sain ka. Teadmiseks teile, siis olen ma õppinud keelt täiesti üksi. Ei ole olnud mul intensiiv tunde ning hispaania keele kursusi. Kõik oli läinud paremaks, kuniks olin ma arusaanud, et ma ei sobi perekonnaga kokku või midagi on valesti. Oli möödas umbes neli kuud, ning olin täiesti kindel, et ma ei ole õnnelik ja ma ei naudi oma aastat, ning pean midagi ette võtma, kuna ei taha jätta mälestusse oma vahetusaastast seda, et olin kurb ja ei nautinud.! Küsimused: miks? mis juhtus? mis oli valesti? Miks ei naudi ja miks ei ole õnnelik?

Vahetusaasta eesmärk on õppida ning käia koolis, õppida selgeks keel, saada uusi tutvusi, käija erinevates linnades ning AVASTADA ISEENNAST. Mina elasin külas kus ei olnud teha mitte midagi! Ei olnud klubisid millega liituda ja ennast millegi uuega arendada. Nädalas korra käisime mängimas paddleit- peaaegu nagu tennis. Minu iga teine päev möödus magades, süües ning kodus olles. Laupäeviti käisime klubis ja kui siis olid muud üritused. Ex-hostema ei lubanud mul kellegagi kohtuda, ainult siis kui minu kumbki õdedest on kaasas. Sõprus seltskond mul puudus, minu ainuke sübranna oli mu naabri tüdruk.  Üksi ma kuskile minna ei tohtinud, missest, et küla oli väga turvaline ning pisike. Ainuke koht kus ma tohtisin üksi minna, oli minna jooksma või siis jõusaali. Need hetked olid kõige paremad. Olles üksi, joosta mitmeid kilomeetreid, muidugi ei puudunud ka muusika ning samuti sel hetkel mõttemaailm oli täiesti tühi.

Noorema õega ma väga läbi ei saanud, rääkisime päevas paar sõna kui sedagi. Vanema õega sain ma paremini läbi, kuna temaga koos käisime ka alati klubis. Kui veetsime koos aega siis oli ta hoopis teistsugune inimene kui muidu ta seda oli. Alati kui olime kahekesi oli ta minuga lahke, armas ja alati rääkisime pikki teemasid. Kui olime kolmekesi siis ei teinud ta minust väga isegi välja. Õdede armastus on ilmselt tugevaim maailmas. Ja mainin, et nad olid väga kadedad selle üle mis mul on ja mida ma siis tegin ning isegi kellega rääkisin. Ja nii siis igakord, kui läksime või tegime midagi kolmekesi. Olin ma üksi oma mõttemaailmaga, kui siis vahepeal oli midagi rääkida. Aga sellegipoolest on argentiinlastel tugev temperament ning täitsa saan neist aru. Kalliks jäävad nad mulle ikkagi.
Nagu alati oma elus olen ma saanud läbi paremini poistega, kuna mul on kolm imearmast venda kellega olen ma koos üles kasvanud. Siis siinse vennaga sain ma väga hästi läbi ning ei olnud mingeid probleeme. Minu hostisa oli väga vaikne, midagi ta kellegagi ei rääkinud, aga selleks olid ka omad põhjused miks. Ja lõpuks siis minu hostema- Alustan sellest, et tal oli lapsepõlves probleeme ja ilmselt siis siiani on ka ta natuke imelik, nagu mainisin siis ei lubanud ta mul kuskil käija ning midagi teha ilma õdedeta. Selle kõige taga oli ta ilmselt väga murelik ning kuna ma olin tema jaoks suur vastutus siis oli temast aru saada..Lisaks sellele ei rääkinud ta minuga midagi, mistähendab ei rääkinud? Alati kui midagi küsisin siis vastas ta mulle nähvavalt või siis üldse ei vastanud. Aitasin alati pesu pesta, koristada, nõusid pesta ja muid asju. Kunagi ei tahtnud ta minu abi ja kui üks õdedest siis koju jõudis palus neil end aidata. Oli hetki kus rääkisime pikemalt kui 30min ja jutuajamised olid toredad.
 Probleem oli siis selles, et peaaegu keegi ei rääkinud minuga midagi. Olin täiesti üksik ja kurb ei osanud midagi enam teha ega arvata. Kui aus olla siis ei olnud ma osa perekonnnast. Alates novembrist kuni jaanuarini, kolm kuud mõtlesin, et pean vahetama pere. Aga ma kartsin oma uut perekonda, et äkki on hullem või siis hoopis parem. Ei teadnud mida teha. Kolm kuud kaotasin mõtlemisele ja ootamisele, et kõik läheb paremaks. Mitu korda istusime perega laua äärde ning arutasime ja mõtlesime mida saame muuta, et kõik oleks parem. Igakord nädal pärast rääkimisi oli kõik parem ja mõtlesin, et kõik muutub ning lõpuks saan nautima hakata.. Kuid siis oli olukord kõik samasugune.  Veebruari alguses olin ma täiesti kindel, et ma vahetan oma perekonda, kuna enam ei suutnud selles majas isegi olla!! Tundsin end vägagi ebamugavalt kuna iga tund läks juba hullemaks. Ma ei halvusta mitte kedagi, kuid selline oli siiski olukord ning olen teiega aus. Selles peres veetsin ma siiski oma pool aastat. Ja mingil määral on nad mulle ikkagi kallid.
Minu jaoks oli see periood üks huvitav kogemus koos selle perega, ning oli ka hetki kus kõik koos naersime!
Seega siis ma ka otsustasin, et helistan yfule ja annan olukorrast teada. 18 veebruar oli päev kus ma vahetasin oma perekonda. Pakkisin oma asjad ja juba sel samal õhtul läksin ma oma uude perekonda. Midagi perekonnast ei teadnud ega isegi osanud arvata. Sisemas lootsin ning palvetasin, et kõik läheb paremaks.

Hetke seisuga võin teile öelda, et mul on suurepärane ema kes on 49 aastane. Mul on kaks imetoredat venda, noorem 13-ne aastane ja vanem vend kes sai kaks päeva tagasi 17. Mul on kaks koera, kuldne retriiver ning pisike krants. Mina kui koera armastaja esimese asjana läksin neid kallistama ja alles hiljem siis oma perekonda. Sellel laupäeval täitub kolm imelist nädalat siin perekonnas. Mind austatakse nagu pereliige, minuga suheldakse ning kõik on minuga väga avatud! Minu emal on neli õde ning kolm venda. Meie perekond on suur. Igal laupäeval saame me kõik kokku kellegi juures ja siis ka nende lapsed ning sööme koos õhtust. Alati mitte kõik kuid peaaegu. Ma tunnen lõpuks end mugavalt ja nagu omas kodus! Ma olen lõpuks õnnelik ja naudin oma viimaseid kuid koos suurepäraste inimestega. Juba teisel päeval siin perekonnas olles tutvustas vend mind tema sõbrannadele. Mul on suurepärased sõbrannad ning suurepärane seltskond kellega koos aega veeta ning klubides käija. Nädala aja pärast algab kool ning pikad lebotamis päevad lõppevad. Kool on mul üsna kodu lähedal! Lähen oma vanema vennaga samasse klassi ning samuti need sõbrannad kes mul on, on samuti samas klassis! Super. Elan oma endisest külast 20km kaugusel linnas- Avellaneda. Alustasin sõbrannadega jõusaali ning emaga Zumbat. Seega päevad on täidetud ning kõik on suurepärane.

Ma olen uhke enda üle, et lõpuks ma selle otsuse tegin ning pere vahetasin! Ma arvan, et kui ma poleks seda teinud, oleks ma kaotanud terve oma vahetusaasta. Lisaks sellele, olen ma julgem ning tugevam igas olukorras! Suuri otsuseid on tegelikult väga raske teha, aga see on meie maailm ja meile on antud ainult üks elu. Peame seda hindama ja mis kõige tähtsam, peame hindama inimesi kes on meie ümber  ja kes meid hoiavad! Rohkem infot ning pilte lisan hiljem!

Saadan teile kõigile kallisid ja juba nelja kuu pärast näeme!!