HOSTPERE

Nii, kirjutan siis midagi oma hostperest. Peres on ema Celia(45), kes on kodune, kuid teenib head raha kokkamisega. Isa Hector(53) ja vend Alexis(26) töötavad tehases. Vanem õde Rocio(23) on lapsehoidja ja Sharon(16) õpib veel koolis. Mõlemad õed harrastavad sporti. Mis saaks veel suurepärasem olla? Peres on veel kolm kassi ja üks koer. 

Elan külas nimega Guadalupe Norte, keskmiselt elab siin umbes 2000 inimest. Küla on turvaline ja kõik teavad üksteist. Väga muhe on ringi käija, kui kõik ütlevad sulle koguaeg tere ja kallistavad sind. Harjumus asi aga mulle see meeldib! Täiesti normaalne on siin ka see, et paljudes kodudes on poed. Kaasaarvatud ka minu kodus!

KOHALE JÕUDMINE JA ESIMENE NÄDAL!

Buenas noches!

Minu lend algas tallinna lennnujaamast, kahe toreda neiuga. marsuudil Tallinn-Helsinki- Paris-Buenos Aires. Lennujaamades jõudsime päris kiiresti ja ohutult oma väravatesse.

Lennud olid väsitavad, eriti viimane lend, 14tundi, söök ei kõlbanud mitte kuhugi, puhur oli lükatud temperatuurile -10 ja nagu arvata,  siis lennukis oli väga külm! 

Buenos airesesse jõudsime hommikul kell kaheksa, eesti aja järgi siis öösel kell kaks. Lennujaamas ootasid meid õhupallide, küpsiste ja mahladega yfu vabatahtlikud. Seal ootasime ära ka teised vahetusõpilased! Edasi läksime bussi peale ja sõitsime umbes tund aega meie algusaasta seminarile,mis kestis kolm päeva! Seal tutvusime rohkem keele, kultuuri, igapäevaste kommete ja uute õpilastega. Kokku on tulnud sel aastal Argentiinasse õppima umbes 90 õpilast! Aga sel hetkel oli meid seal rohkem kuna siis toimus ka teine seminar  ehk argentiinlased, kes jõudsid tagasi oma vahetusmaadelt! Orientatsiooni lõppedes, pakkisime oma kohvrid ja läksime edasi kõik oma teed! Meid oli umbes 15 kes läksid samasse rajooni. Sõitsime algselt Buenos Airese bussijaama, mis on muideks üks ohtlikumaid kohti!  Hakkasime kohale jõudma ja vabatahtlikud siis ütlesid, et pagasid/käekotid hoidke kõvasti enda ümber ning ärge väga ringi vaadake... hakkasime siis liikuma ja kõik jõllitavad sind nagu õhtusööki, lisaks sellele,oli seal väga palju kodutuid, terminalides jooksid ringi näljased koerad. Seal oodates lükkasime kohvrid ühte nurka ja seisime nende ümber. Juhtus ka nii, nagu meid bussis hoiatati, Argentiina poisil, kes oli naasnud just kodumaale, varastati ära sokolaadi  batoonike, seal seista oli nagu õudus unenägu. Kokku ootasime bussi terminalis umbes kaks tundi. Ja lõpuks meie buss saabus. Meie teepikkuseks oli 12h bussiga sõit Santa Fe-sse, minuga koos oli Steven (holland) ja Henriette (pariis) seega õnneks üksi ei pidanud olema. KA see sõit oli väga väsitav, kuna ajataju ja kõik muu ei olnud veel kohale jõudnud. Hommikul kell kuus jõudsime meie kodulinna. Tundsin ka kerget hirmu, kuna ei teadnud mida oodata. Bussi pealt maha minnes ootasid meid vabatahtlikud ja äkitselt öeldakse meile, et vanemad ei tulnud kohale kuna arvati, et me jõuame kell üheksa hommikul, seega  peame võtma taksod ja ise kohale sõitma. Tundsin veel suuremat hirmu! Olime kõndinud umbes 10 meetrit ning siis nurga tagant hüppasid välja meie perekonnad. Wow, see oli tõeline üllatus, läksin kallistasin neid ja pisarad tulid silma! Edasi hakkasime kodu poole sõitma, sõita oli umbes 20 min. Koju jõudes läksin kohe magama. Umbes kell üks ärkasin ülesse ja siis hakkasime kohe sööma, kõik oli võõras ning uus.

 Hetkel on siin talv ja ööd on väga külmad ja karged, temperatuur ulatub öösel kuni viie kraadini ja majasid siin ei köeta. Kuna Argentiinas räägitakse väga vähe inglise keelt, siis omavahel suhtleme kätega spekulteerides, google translate ja noorem õde õpib ka koolis inglisekeelt, mis on alguseks väga hea!

 Orientatsioonil öeldi meile, et kohe kui peredesse  jõuame, peame minema järgmine päev kooli. Minul aga vedas, ei pidanud minema ning sain nädal aega puhata. Päevad möödusid pikalt, kuna väga palju oli uut mida avastada. Tutvusin külaga, sain endale uusi sõpru ja sain ka perega lähedasemaks. Väga harjumus asi on siin see, et õhtusöök on siin alles kell 10-11 terve perega ja pean ka mainima, et sel ajal vaatame me tuntuid ladina seebikaid. 

Esimene nädalavahetus möödus väga hästi. Reedel valmistas pereisa BBQ, mis oli imemaitsev ja emaga mängisime kaarte. Kes veel ei tea siis Argentiinas valmistatakse maailma parimat liha ja siin süüakse seda koguaeg. Laupäeval oli yfu  meile korraldanud ürituse. Seal osales peale minu ka Steven ja Henriette + meie kõigi perekonnad. Saime üksteisega rohkem tuttavaks, mängisime erinevaid mänge ja sõime. Umbes öösel kella ühe paiku läksid vanemad ära ja meie + vabatahtlikud jäime omaette. Rääkisime muredest/probleemidest mis võivad tekkida ning arutasime kuidas neid lahendada. Õhtu venis päris pikale, kell viis saime alles magama. Täna hommikul ärkasin täiesti külmunult ülesse, pakkisime oma asjad ja hakkasime kodupoole sõitma ja pean ka mainima, et 130-ga maanteel sõita on siin normaalne! Koju jõudes käisin sooja duši all ja peale seda läksin magama. Ärkasin umbes kell kuus, ning samal ajal ärkas ka ema ja õde. Jõime teed ja mina õppisin hispaania keelt. Hetkel on kell saamas 11 õhtul ning heidan ka magama. Homme on juba esimene kooli päev! Pilte ma kahjuks hetkel lisada ei saa! Adios amigos